Nimeks Nipsutera - Matle kirjastus

Nimeks Nipsutera

Ilmumisaasta: 2007
Autor: Hilli Rand
Kunstnikud: Mari-Leen Üksküla ja Kalju Kivi
Formaat: 235 x 215, kõva köide, 80 lk

5,75

Kes on Nipsutera? Loomulikult üks pisike särasilmne tüdrukutirts, kel on alati ja iga asja kohta oma arvamus ning peas palju põnevaid ja iseäralikke mõtteid, mida ta ka kohe kõhklematult ellu viib. Nipsuteral on ka suur pere – ema ja isa, vanaema ja vanaisa, vend ja õde. Selge see, et elu nende helerohelises hubases majas on Nipsutera tõttu kõike muud kui igav ja rahulik. Vastust ootavad ju paljud küsimused ja lahendamist mitmed probleemid. Näiteks, mida ette võtta hirmus näljase raamatuga? Kuidas maakera pealt mitte alla kukkuda? Kust saada emale ilus kohev saba? Ja see kõik on alles algus…

Raamat on rohkelt illustreeritud värviliste fantaasiarikaste piltidega.

NIMEKS NIPSUTERA on esimene juturaamat NIPSUTERA-sarjast.

Need on selle raamatu jutud ja pealkirjale klõpsates saab lugeda ka iga jutu algust:

KUIDAS NIPSUTERA LEIDA
“On üks maakera,” ütleb Nipsutera ja limpsib tähtsa näoga šokolaadijäätist. “Hiigelsuur ja ümmargune nagu pall. Mina elan selle peal!” See kõik on tõsi mis tõsi. “Mina olen ka juba natuke suur,” teatab Nipsutera. Kuid siis tilgub talle veidi jäätist riietele. “Aga natuke väike ikka ka,” lisab ta. Kuidas seda natuke suurt ja natuke väikest Nipsutera selle hiiglasliku palli pealt üles leida? Temast oleks palju lugusid jutustada!

NIPSUTERA OMA PESA
Nipsuteral on elamiseks väike mõnus tuba, kus on olemas kõik, mis vaja. “See on minu oma pesa,” ütleb ta. “See on jah üks titepesa,” õrritab Artus. Kuid tegelikult on ta päris hea vend. Puhub Nipsuterale õhupalle täis ja räägib naljajutte. Ning tõstab ta kõrgele üles, kui Nipsuteral tekib näiteks soov vannitoa aknast välja piiluda. Kuid mõnikord ta ei ole nii väga hea vend ja hoopis narrib oma väikest õde.

IMEILUS MAAKERAPALL
Nipsutera ei uskunud varem sugugi, et maakera on ümmargune. Vaat nii! Ta marsib tuppa ja kuulutab, kulm kortsus: “Artus narrib mind! Ta ütles, et meie elame ühe suure palli peal.” “Seekord räägib ta õiget juttu,” ütleb vanaisa. “Meie maakera on tõesti nagu tohutult suur ümmargune pall.” “Kas sina ka usud seda?” küsib Nipsutera arusaamatuses vanaemalt.

NALJAKAS LEMMIKVÄRV
Nipsutera värvib pliiatsitega oma uut värviraamatut. Selles on üks väike tüdruk, kes kõnnib vihmasajus. Ning temaga on palju tööd. “Need kummikud teen ma paksuks punaseks,” ütleb Nipsutera omaette valjusti. “Ja vihmavarju teen sigri-migri kollaseks ja roheliseks. Aga vihm tuleb niuke helemust!” “Aali, helemusta ei ole olemas. Helemust on lihtsalt hall,” lausub Aet õpetliku häälega. “On küll olemas,” kibrutab Nipsutera pahaselt kulmu. “Hall on hall ja helemust on helemust. Ise käid juba koolis ja ei teagi,” pomiseb ta.

VÄIKE VAIBAKASTJA
Ema ja isa on mõlemad tööl. Aet ja Artus on mõlemad koolis. Vanaema ja vanaisa on mõlemad aias. Ainult Aali on täiesti üksinda elutoas. Elutoas on ka suur ja pehme roheline põrandavaip, täpselt tärkava muru värvi. Nipsutera uurib vaipa pingsalt. Kui hea, et ta on praegu justnimelt üksi ning mitte keegi ei sega teda suurepäraseid plaane ellu viimast! Juba tuleb ta oma väikese punase kastekannuga.

SÜDAMATE KELLASSEPP
“Kuula, mul on üks kell siin sees,” teatab Nipsutera uhkelt Artusele. “Siin ülemise kõhu sees. Kas sinul on ka?” “Täitsa totu oled,” ütleb Artus, “kas sa tõesti ei tea, et see on süda ja see ei asu mitte kõhus vaid rinnas.” “Ei, see on kell,” vaidleb Nipsutera. “Ta ju lööb niimoodi – takk, takk, takk. Ega siis süda ei löö! Süda on võib-olla kuskil mujal.” “Tead, mulle ei meeldi sinuga alalõpmata vaielda,” sõnab Artus.

KAS KÕIK SUURED OLID KUNAGI VÄIKESED?
“Vanaema, vanaema”, hüüab Nipsutera, “mu pea käib vaat nii-nii-nii ringi!” Ja ta lausa vaarub, peaaegu kukub… ah… õnneks jääb siiski püsti! “Kulla lapseke,” ehmub vanaema, “tule istu siia minu kõrvale. Ja-jah, sa näed tõesti kaame välja.” Nipsutera istubki pisut uimaselt. “On sul muidu ka paha olla?” küsib vanaema kaastundlikult. “Jääd vist haigeks…” “Ei, ma ei ole üldsegi haige,” teatab Nipsutera rõõmsa näoga. “Mu pea käib lihtsalt sellepärast ringi, et meie maakera käib ka väga kiiresti ringi, tead ju küll!”

VAAT, KUS SABALUGU!
Nipsutera seab oma kaisuloomad ritta ja lausub: “Täna on meil kukerpallikool! Te peate kõik kukerpallitamise selgeks õppima. Vaadake, kui hästi mina juba oskan!” Ta hüppab voodisse ja teeb kohe viis kukerpalli järjest. Nipsutera oskab tõepoolest oivaliselt kukerpallitada! Nüüd hakkavad loomad proovima. Ja Aali aitab neid. Affil tuleb kukerpall suurepäraselt välja. Ning karuAugustil samuti. Kudsu natuke pelgab, kuid saab ka hakkama. Aga Elemant ei saa, sest temal jääb suur lont pidevalt ette.

VIISAKAD KURADILAPSED
Nipsutera katab ise ja üksi lauda. See on suur töö. See on tähtis töö. Sest kõik peab ju õige koha peal olema – iga taldrik, tass, klaas, nuga, kahvel, lusikas, leivataldrik, salvrätt – kõik, kõik! Aali askeldab tähelepanelikult ja innukalt. Talle meeldivd suured ja tähtsad tööd. “Nüüd ma panen taldrikud,” räägib ta omaette. “Ja nüüd ma panen kostüümid ka.”

KEEGI, KES HINGAB
Aet ja Artus istuvad elutoas suurel diivanil ning vaatavad telerit. Aga kuigi nad istuvad päris kõrvuti, jääb nende vahele siiski väike pragu. Just sinna poebki Aali. “Ära trügi, Nipsuk,” ütleb Artus. “Miks sa alati just meie vahele pead pugema?” noomib ka Aet. Siiski kohendavad nad end natuke ja Nipsutera mahub oma kohale päris hästi. Ta võtab põlvede ümbert kinni ja tunneb end mõnusalt.

KARUMÜRAD JA KÕDIREBANE
Isa jõuab töölt varem koju ja hüüab kohe: “Kus on Nipsutera? Kas keegi on näinud minu Nipsutera? Mul on täna suur südamesoov temaga mürada!” Ja näe, juba tulebki Nipsutera kekseldes ja hüpeldes – ikka kaks väikest sammu ja siis üks pikk. Endal nägu naerul, hõikab ta: “Kus on minu issi? Kas keegi on näinud minu issit? Mürame siis ka või?” “Loomulikult mürame, kuidas teisiti,” naerab isa ja võtab mantli seljast. “Me oleme ju ühed mürakarud!”

KIISUKAD JA NEED TEISED
“Nipsukas, sa oled veel väike ega tea pooli asjugi. Sa pead natuke targemaks saama,” ütleb Aet ja sätib endale pähe ilusa peavõru. “Hakkame kooli mängima. Ja mina olen õpetaja!” “Hakkame,” on Nipsutera kohe nõus. “Istu toolil hästi vaikselt,” õpetab Aet “Täna me õpime maaloomi!” Ta paneb lauale tillukesed mängu-taluloomad. “Kas sa tead, mis on lamba lapse nimi?” küsib ta lammast kõige ette seades.

MAJAS ON TÜLI JA PAHA ROTT
On alles lugu, majja tuli tüli! Üks päris kole ja tõre tüli. “Sa oled mu lennukimudelid segamini ajanud,” ütleb Artus pahaselt Aalile. “Ja mu värvilist traati kiskunud. Tead ju, et mulle ei meeldi see!” “Traati läks mul vaja ja lennukeid puudutasin ma ainult nii-nii natuke,” teatab Nipsutera. Kuid Artus vihastab. “Kas ma olen sulle juba tuhat korda, ei – viis tuhat korda, ei – kaheksateist tuhat korda öelnud, et sa ei tohi minu asju puutuda!”

ÕHTUNE SALAMÄNG
On õhtu. Selline mõnus ja sõbralik õhtu. Nipsutera istub vanaisa juurde. “Vanaisa, kas mängime?” küsib ta. “Olgu peale,” ütleb vanaisa, paneb raamatu kõrvale ja võtab prillid eest. “Mis mängu me täna mängime?” “Mängime seda oma mängu,” teatab Nipsutera õhinal. “Nõus,” lausub vanaisa ja Nipsutera poeb talle külje alla. “Kes ma sul olen?” küsib ta kavalalt.

HIRMUS NÄLJANE RAAMAT
Emal käis külas tuttav tädi ja tõi Nipsuterale kingituseks väikese raamatu. “See on ju titaraamat!” imestab Artus. “Ta vist ei mäletanudki enam, kui suur sa juba oled.” “Jah,” arvab ka Aet, “ta mõtles, et sa jäidki täpselt samasuguseks, kui ta siin ükskord viimati käis.” Raamat on aga paksude papist lehtede ja toredate värviliste piltidega. Ning selle ülaosas on suur linnunokk, mis käib lahti ja kinni ja teeb mõnusat krigisevat häält. Naks-naks!

ÖÖSÄRK ON NII VÄSINUD
“Oi-oi, Nipsik-Nöpsik,” hüüab ema. “Kell saab varsti üheksa. Sul on aeg magama minna!” “Juba ma lähen. Aga sa pead enne midagi küsima,” hüüab Aali vastu. “Juba ma küsin,” ütleb ema. “Ka sa nägu pesid?” “Jah, kaks korda,” teatab Nipsutera uhkelt. “Nii tubli tüdruk,” kiidab ema. “Aga kas sa kaela pesid?” “Jah, isegi kõht sai märjaks!” seletab Nipsutera. “Kas sa kõrvu pesid?” tahab ema teada. “Noh, natuke,” kostab Nipsutera. “Aga kas sa küünarnukke pesid?” hüüab Artus ema häälega.

PALUN VÄGA, JÄRVEHOIDJAD
Täna on kodus nõnda vaikne. Vanaema ja vanaisa arvavad nii. Ema ja isa arvavad ka nii. Ning Aet ja Artus arvavad samuti. Vaikne on aga seetõttu, et Nipsutera pole näha ega kuulda. Ja juba pikemat aega. Kuigi ta on kodus täiesti olemas. Ema muutub vähehaaval rahutuks. “Nipsik, mis sa seal teed?” hõikab ta alumiselt korruselt ülemisele korrusele.

KUI VANAISA OLI PUU
Nipsutera ja vanaisa tulevad käsikäes pargist. Nad on mõlemad väga elevil. Koju jõudes laseb Aali vanaisa käest lahti. Ta jookseb teiste juurde, keksib ühel jalal ringi ning hüüab erutatult: “Kas teate, mis täna pargis juhtus? Seda ei arva te küll eluilmaski ära!” “Seda on teil raske ära arvata jah!” muheleb ka vanaisa. “Mis seal siis juhtus?” pärib ema möödaminnes ja teeb oma toimetusi.

Meeldib? Jaga ka sõpradega

Sulle võib meeldida ka…